Hea on olla armastatud

Eile olin ma tõesti ilma suurema põhjuseta õnnelik. Ununesid kõik mure mõtted sellest kas tuleme ikka omadega välja, kas rahast piisab, milline tulevik meid ootab. Tükk aega oli see tunne et polegi vaja muud kui inimest kes minust hoolib, toetab ja armastab. Sain taas aru et kahekesi on palju lihtsam kui üksi. Koos pisikese tulemisega on mõlemal põnevus ja ootus ning pisut ka hirm , aga seni kui oleme üksteisel olemas, seni on kõik ilus. Mõnda aega ei osanud ma rõõmu tunda või näha seda mis mul juba olemas on, aga see tunne, et mind tõeliselt armastatakse avas uuesti südame ja silmad.

Hingelt vana

Vahel ma kohe oskan ennast üllatada. Kuskohast tulevad küll sellised mõttekäigud? See on veider aga vahel tundub et olen hingelt palju vanem kui numbrid näitavad. Seda et olen teistsugune tundsin juba põhikoolis kuni keskkoolini välja- ümbritsetuna ülbetest, egoistlikest, poiste pärast kaklevatest tüdrukutest -tundsin et olen vales kohas. Alles kõrgkoolis hingasin kergemalt, et viimaks olen jõudnud täiskasvanute hulka, õigete inimeste juurde kes jagavad samu väärtusi olles sealjuures üdini positiivsed, toetavad ja mõistlikud.
Jah.. Ma ei pruugi olla ainus kes sügavaid mõtteid endale hoiab ja selleks et need lõputult peas ei keerleks, need üles kirjutab. Isegi kui mul on olemas tõeliselt armastav ja usaldusväärne mees, tundub et temalegi on raske ennast tõeliselt avada. Aga tean et temalgi on omad kõhklused ja läbi elamised mida hoiab vaid endale. Jah...kõik ei saagi olla nagu avatud raamatud, sest midagi peab endale ka jääma.

Raamatutest nii palju et mõtlesin võtta ühe nimekirja ja hakata otsast lugema - Raamatud mida peab elu jooksul lugema . Ma pole kõrgkooli ajast midagi head lugenud. Raamat mis mulle on meelde jäänud on Jack Londoni "Martin Eden" ning sellegi avastasin pooljuhuslikult. Seega otsustasingi et parim varjant hea raamat leida on kõik internetis olevas nimekirjas vähemalt ühe korra läbi lugeda. Kuidagi peab ju oma lapseootuse päevi sisustama, sest kaugel oma lähedastest ja kunagistest sõbrannadest on igav ja üksluine, veidi isegi üksildane kui enam tööl ka ei käi. Ei jõua ära oodata lapsega olemise aega, kõiki neid elu välja kutseid ja kogemusi ning uusi tuttavaid siin veel võõras elukohas. Kindlasti saab meil olema palju tegemist ning igavus kaob ajalukku.

Hoolivus

Üks päev näitas etvs loodusdokki loomade armastusest. Kuid kõige meeldejäävam oli hetk kus ühte perekonda mitte kuuluvat looma leinati. Kaelkirjaku grupp leidis eest täiesti nende jaoks võõra surnud kaelkirjaku. Kõik jäid seisma, nende silmades ja olekus peegeldus kurbus. Sama oli ahvidega, kui kaameraga varustatud spioonahv maha kukkus siis teised ahvid vaatasid vigastatud looma ning lohutasid üksteist, nad leinasid sügavalt oma liigikaaslast. Mõtlesin et kui vaid inimeste maailmas oleks nii. Aga kahjuks on väga palju neid kes ei hooli teistest, isegi tänaval kõndides ei näe sellist soojust ja hoolimist üksteise vastu. Enamus jalutavad morni näoga vastu ja kui abi vaja oleks ei julgeks seda parema tahtmise juures kurja pilguga inimeselt küsida. Loomad suhtlevad üksteisega vabalt ja siiralt, eelarvamuste vabalt ning võtavad kergesti teise samasuguse oma liikmeks. Inimestele saabki ilmselt takistuseks nende aju ja olemuse keerulisus- emotsioonid, väärtused, kasvatus jpm. Võin vaid õnnelik olla et mind ümbritsevad toetavad, soojad ning hoolivad inimesed, kes panevad mind ennastki elu vaatama positiivsema nurga alt ja hädas olijaid aitama.

Lapsed ja vanad inimesed

Istusin parasjagu pangakontoris kuni klienditeenindaja mind kutsub. Sel päeval ei pidanud  millegi pärast võtma järjekorra numbrit ning kohe kui sisse astusin paluti mul lihtsalt oodata. Siis astus sisse üks vanem inimene, kohe näha et elu näinud olemisega. Ta naeratas ja küsis et kas ma ootan järjekorras, naeratasin ja noogutasin. Siis tuli järgmine elu näinud naine ning küsis et kas peab lihtsalt ootama, vastasin jaatavalt ning teine ootaja ütles et tema on järjekorras viimane. Sellest kõigest jäi meelde nende inimeste soojus ning sära. Isegi kui nad ongi palju elus näinud siis imetlesin nende helget olemust. Kindlasti on ka trotsi täis inimesi, selliseid pahuraid ja kurja pilguga vanureid, kuid sel päeval sain enda jaoks osa millestki ilusast ja see pani mindi kergema sammuga liikuma ning vastutulijatele naeratama.
Lapsed kellega igapäevaselt kokku puutun on aga tõeliselt vahetud. Nad naeravad iga väiksema asja peale ning tunnevad sellest rõõmu. Nendega koos olles meenub see aeg kui ma ise väike olin, liblikaid püüdsin, ühelt kivilt teisele hüppasin. Alati rõõmus, elu raskemat poolt märkamata justkui lendlesin terve lapsepõlve koos teiste lastega. Ohkan ja mõtlen : kui vaid kõik inimesed- nii vanad ja noored- oleksid sellised.

Kaotatud ja leitud

Ühel päeval sain oma mehe käest kingituseks aktiivsusmonitori. Muidugi olin väga õnnelik kuna olin ammu juba midagi niisugust endale tahtnud. Samas kui tuli aeg et see endale käe peale panna, vaatasin pikalt oma vana käekella. Ilus hõbedane, hästi hoitud ja armas. Läks tükk aega kui ma suutsin selle ära võtta. Miskipärast tundus et võtan justkui tükikese endast ja panen selle karpi. Musta rihmaga aktiivsusmonitor ei tundunud üldse nii palju tähendust omavat kui see kell. Nüüd on see kell karbis ja ilmselt tiksub seal edasi nii kaua kui patareid tühjaks saavad. Nüüdseks muidugi olen harjunud uue kellaga sest mõistsin et vanadesse asjadesse kinni jäämine ei aita edasi minna sellega mis tulemas on.
Umbes nädal või paar hiljem õnnestus mul ära kaotada kaelakee koos ripatsiga. Ripats sümboliseeris samuti mind ennast, see tähistas mu aastatähtkuju milles olen sündinud. Töökas ja samas vaba loom andis mulle jõudu rasketel hetkedel kui seda enda sõrmede vahel vaikselt mudisin. Kuna vahel võin vabalt unustada kuhu ma oma asju panen siis enda õnneks leidsin ta ühest karbist kuhu ma üldse varem vaadata ei osanud. Nüüd särab taas see ripats kaelas, süda on rahul et see osa minust ära ei kadunud.
Viimati sain teada et minu vanematekodus olev kass maeti maha. Nii kaua kui mäletan oli ta minu kass, elasin ja kasvasin 6 aastat oma elust koos temaga, see on pikk aeg. Hoidsin ja hoolitsesin tema eest, mängisin ning tema tuli ainult mulle sülle ning näitas sellega oma armastust minu vastu. Ka hiljem kui harvemini vanematekodus käisin tuli ta minu juurde, paitasin teda ja taas oli ta mul süles. Muidugi on mul endal ka kodus kass kes on samuti kallis, aga seoses vana kassiga meenus taas palju toredaid aegu. Muutusin korraks päris kurvaks kui tema surmast teada sain, aga samas sain sellest kiiresti üle kui enda kassi vaatasin.
Nüüd on mind ootamas elus uus etapp, olen nimelt beebi ootuses. See tundub põnev ja tore aeg ning tunnen et need eelnevad kogemused olid just selleks vajalikud et uue olukorraga paremini toime tulla ning rõõmu tunda sellest mis on oluline hetkel ja mis on tulemas. Enam pole mul kahju sellest mis kaotasin vaid tunnen ootusärevust sellest mida enda jaoks leian.